Veeb

Veeb (World Wide Web) on integreeritud elektroonilisel kujul oleva informatsiooni hulk, milles üksikud dokumendid on identifitseeritavad ja lingitavad URI-de abil. Internetti kasutatakse selle info edastamiseks.

Veeb sai alguse Šveitsist, kus 1989. aastal hakati Euroopa Tuumafüüsika Laboris (CERN) ühendama erinevaid teadusdokumente hüpertekstiks - tekstiks, kus mingi võtmesõna kaudu sai pöörduda teiste sellega seotud dokumentide poole. Sellega hakati siduma teisigi dokumente ja tekkis ülemaailme, akadeemilisele sfäärile suunatud infomaterjalide võrk.

Tõeline veebiplahvatus aga tekkis 1993. aastal, kui Interneti hüpertekst toodi väikearvutitele Windows-keskkonda. Varajane veebikeskkond sisaldas ainult teksti, nüüd aga avanes võimalus lisada dokumentidele pilte ja fotosid ning töötada mugavas ning tuttavas graafilises keskkonnas. Esimene spetsiaalne Windowsi veebilehitseja Mosaic saavutas suure populaarsuse, selle ületas aga veelgi tugevamalt 90. aastate esimese poole turuliider - Netscape Navigator.

PC-tarkvara pikka aega valitsenud gigant Microsoft ei osanud aga Interneti tähtsust õigeaegselt hinnata (selle asemel üritati luua omaenda võrku, Microsoft Networki) ja jäi seetõttu alguses märgatavalt "rongist maha" (1995. aastal tegeles MS oma veebilehitseja loomisega neli inimest). Seejärel aga ärgati ning suurte investeeringute ja kulutuste tulemusena töötati välja turuliidrile Netscape'ile vastukaaluks Internet Explorer, mis suutis turu 1997. aastaks praktiliselt vallutada (suuresti aitas kaasa MS monopoliseisund tarkvaraturul, mis võimaldas oma brauseri jõuga läbi suruda). Netscape'i lähtekoodi avaldamine samal aastal aga lõi soodsa pinnase rea uute alternatiivsete veebilehitsejate tekkeks - mainida võib Mozillat (eriti heaks peetaks tema edasiarendust Mozilla Firebirdi), Operat, Konquerori, Galeoni jpt. Ehkki suur osa brauseriturust jäi IE kätte, ei saa tänaseks enam rääkida MS brauserimonopolist. Ärikeelu tühistamisega 1991. aastal muutus Internet märgatavalt kommertslikumaks, muutudes oluliseks reklaami- ja äriinfokanaliks. Sellega tuli kaasa muidugi ka rida vanemaist meedialiikidest tuttavaid hädasid - tavakasutajale tuttavaim on ilmselt rämpsreklaam. Siiski on veebist tänaseks saanud äärmiselt mitmekülgsete kasutusvõimalustega meedialiik, mida pruugitakse ühiskonnaelu eri valdkondades pangandusest ajakirjanduse ja poliitikani.

Veebilehed paiknevad neid maailmale edastavates arvutites ehk veebiserverites. Veebiserverite juhttarkvara ehk operatsioonisüsteemina on traditsiooniliselt tugev koht Unixil ja selle sugulastel - Microsoftil ei ole kõigile pingutustele vaatamata siin õnnestunud end maksma panna (ehkki veebiserveritarkvara on olemas kõigile uuematele Windowsi versioonidele ning neid on võimalik veebi pakkumiseks kasutada). Tuntuimaks tarkvarasüsteemiks on Apache, mis töötab nii Unixi/Linuxi kui ka Windowsi keskkonnas, Microsofti IIS turuosa jääb sellele juba märgatavalt alla.

Serverid kasutavad lehekülgede saatmiseks ja vastuvõtmist erilist süsteemi ehk protokolli (HTTP ehk HyperText Transfer Protocol - seetõttu algavad ka veebiviited päiseosaga http://). Lehekülg paigutatakse eraldi kindlaksmääratud nimega kataloogi, mille lugemisõigused on ka väljaspoolt tulevatel kasutajatel.

Veebilehefail (laiendiga kas .html või .htm) on tegelikult puhas ASCII-tekstifail, s.t. koosneb täielikult inimesele arusaadavatest sümbolitest (erinevalt paljudest programmifailidest, mille kuvamisel näeme vaid hulka arusaamatuid märke). Leheküljefail luuakse tüüpiliselt kas otse serveris (kasutades virtuaalterminaliühendust) mõne kohaliku tekstitöötlusvahendi abil või kirjutatakse valmis kuskil teises arvutis ning viiakse FTP abil serverisse.